VÕRUMAA GLOBAALNE TÕBI JA TERVENEMINE


Globaalsed ühiskondlikud trendid on nagu kliimasoojenemine: igapäevaselt silmaga seletamatud. Ometi märkame kas 5 või 10 või enama aasta möödudes, et maailm on muutunud. Vähesed protsessid mööduvad Võrumaast meid puudutamata. Mõned protsessid jätavad aga sügava jälje.

Võrumaalane evolutsioonis
Võrumaa teiseneb.
Ehkki maa jääb alati maaks, on selle sisu oluliselt muutumas. On osa maad, kus asustus hääbub, piirkonnad tühjenevad ja loodus võtab tagasi, mis kunagi talle on kuulunud. Aga teine, elujõulisem osa maast, sealhulgas suurem osa Võrumaast, täitub uut moodi maarahvaga, kes on rohkem nagu maal elav linnarahvas.
Nüüd kohtame ka väga sügaval laante rüpes inimesi, kes peavad just seal tohutus avaruses traditsioonilisi linnalisi ameteid: arhitekte-projekteerijaid, ajakirjanikke, koolitajaid, telefonimüügispetsialiste, riigiasutuste nõunikke, ettevõtjaid. Ja mis peamine, nende valik elada maal on teadlik.
Täna vaatab ka keskmine maavanaema satelliittelevisiooni, joob vett kraanist, viib oma prügi rohelisse konteinerisse, peseb pesu masinaga, saab oma info internetist ja tal on vabadus liikuda, sest ka temal on üldjuhul auto.
Nõnda ongi juhtunud, et kui inimesel ja töötajal pole ühtegi ratsionaalset põhjust, miks olla pressitud linnasüdame korrusmaja kontorisse, siis viimaks tuleb ta sealt ära. Ta liigub linnast välja, esmalt eeslinna, sealt edasi maale.
Paljud protsessid toimuvad maailmas lainetena. Linnadesse liikumine jõudis möödunud kümnendil küllastumiseni. Linn ei ole enam helesinine unistus ja inimesed üha sagedamini ei ole nõus taluma linnakeskkonna ebamugavusi töökoha või teenuse pärast. Üha enam on veenvaid näiteid, et ka maal on huvitavaid töökohti ning võimalus olla iseendale tööandja või efektiivne töötaja kellelegi teisele. Üha enam teenuseid kolib internetti ja on seeläbi kättesaadav kõikjal, kus inimene valib asuda.

(Võru)maale tullakse perede ja ideedega
Siseministeerium tellis 2014. aastal Eesti siserände põhjuste analüüsi[1]. Sealt ilmnes, et vaadeldud perioodil toimusid kõigist rännetest kokku 22% maalt linna suunal ning 31% linnast maale suunal. Üllatav? Kui põhjuseid uurida, siis mitte eriti. Inimesed kolisid linnast maale kõige sagedamini eluasemega seotud põhjustel ning linna peamiselt tööga seotud põhjustel. Kui linna liikusid noored vanuses kuni 29 aastat, siis just maa suunas liikusid kõige sagedamini inimesed alates 30. eluaastast. Just siis, kui keskmine inimene on loonud pere ja seab esiplaanile elamise kvaliteedi.
Üllatusega lugesin hiljuti juba 2009. aastast pärit analüüsi, kus väideti, et ääremaade uut kasvamist võimaldab aasta aastalt populaarsust koguv intellektuaalide jt jõukamate ning mobiilsete, seni linnas elanute osaajaline elama minek maale. Väite sisu mind täna ei üllatagi, sest tõesti liigub maa suunas kõiksuguseid inimesi, küll aga see, et sarnast üldistust juleti teha juba toona.
Nõnda ongi juhtunud, et negatiivsed rändetrendid ei ole täna enam nii äärmuslikult negatiivsed ning üha enam juletakse eelistada maakeskkonda elupaigana. On ju linna- ja maakeskkonna võrdluses plusside ja miinuste saldo üsna tasavägine. Ühele meeldib ema ja teisele tütar. Ela, kus tahad!

Postituse pildil on Piret Ahmani foto novembrikuisest kuust Võrumaa öötaevas.


[1] https://www.siseministeerium.ee/sites/default/files/dokumendid/Uuringud/Regionaalareng_ja_poliitika/2014_siserande_uuring.pdf