Sügisel kirjutas Aigi Young Minu Võrumaa blogis
põhjustest, mis tema pere Võrumaale (tagasi) tõid. 13 aastat Inglismaal elatud
elu ja kogemusi seljataga, alustas Aigi taas elu võrumaakana. Nüüd võtab ta
kokku möödunud seitse kuud. Mis vahepeal on juhtunud?
Seitse
kuud Eestis ja just nimelt Võrumaal! Mõtlesin, et on paras aeg teha väike
kokkuvõte ja pajatada teilegi meie tegemistest ja kogemustest.
 |
| Võrumaa kevad on täis tihedat toimetamist. Foto: Maria Kängsep |
Seitsme
kuu vältel on lapsed Eesti eluga täiesti kohanenud. Vanem tütar räägib nüüd
ainult eesti keeles ja tunneb ka suurt huvi võru keele vastu (või isegi varstu
keele vastu, nagu ta seda ise nimetab). Noorem tütar, kes on alles kahene, on
samuti hakanud vaikselt emakeelseid lauseid kokku veeretama. Mõlemad kasvavad
ja on õnnelikud.
Kõige
rohkem hindan ma meie „uue elu” juures
seda, et lapsed on saanud
piiramatult aega veeta oma vanavanematega. Neil on olnud võimalus Taadu jalal
ratsutada, Memme süles mõnuleda, vasikalaudas talitamas käia, heinakihi otsast
liugu lasta, metsas ringi rännata, näha rändlindude tagasitulekut jne. Kõik
need tegevused on lahedad, õpetlikud ja
nii ülivajalikud nende endi juurte kasvatamiseks.
Selle
seitsme kuu jooksul olen leidnud oma energiale vastava väljakutse ja asunud
tööle MTÜ Tule Maale tegevjuhina Missos. Uskuge või mitte, aga see on minu elu
esimene töökoht Eestis. See on järjekordne suur samm nii minu kui meie jaoks
senitundmatus e-keskkonnas :). Töö ise on huvitav ja probleemid, millega
tegelen, on minule väga südamelähedased. Tööga seoses olen kohtunud väga
lahedate inimestega, kes on aktiivsed, positiivsed ja omavad tugevat tahet
midagi Võrumaa jaoks ära teha. Tunnen, et sumisen õiges kohas ja ajan õiget
asja.
Siinoldud
seitsme kuu üheks tähtsündmuseks on olnud võimalus tähistada üle mitme(kümne)
aasta Eesti vabariigi sünnipäeva Eestis. Juba paar päeva enne nautisin oma
kalli vanaemaga Varstu kultuurimajas imeilusat aastapäevakontserti. Kontserdil
esines minu vanem tütar, kes laulis eesti keeles Eestimaa armastusest. Tunne
oli täpselt selline, mida sõnadesse panna ei saagi. 24. veebruaril vaatasime
telekast paraadi, ilusaid kleite ja õhtul sõime munakiluvõileiba. Tol hetkel
tundsin ennast kindlasti vähem turisti ja rohkem selle tõelise eestlasena.
Eks
välja kutseid on jagunud ka. Selle seitsme kuu jooksul olen vandudes mööda
Võrumaa auklikke kruusateid sõitnud ning ühe auto rattalaagrid nässu keeranud
ja teise auto turbo kuhugi ära kaotanud. Olen ennaktempos sobitanud tutvust
naabrimeestega, et saada abi torude paikamisel ja auto poriaugust
väljatõmbamistel. Appi tuldi alati.
Aitäh! Supernaabrid on meil siin Paganamaal! Üldse paistavad võrukad silma oma
abivalmiduse ja lahkusega.
Seitsme
kuu jooksul on silma jäänud, et paljudele siin meeldib arutelu alustada
lausega: „Ma pole pessimist, olen realist”. Tavaliselt järgneb sellele pikk
arutelu teemal, mis ja kus kõik valesti on. Liiga tihti lahendusi, kuidas asja
paremaks saaks teha, sellele arutelule ei järgne. Sellest on kahju, sest
kindlasti on kõigi hinges olemas see teadmine, mis Võrumaal hää om, samuti
teatakse, kuidas tegelikult võiks asju paremaks muuta.
Mina
ise kohe kindlasti ei arva, et kõik ilmtingimata nii valesti ja halvasti on.
Kurta ei ole ju tegelikult millegi üle: tervis on meil kõigil hea, sissetulek
on olemas ja igav ka ei hakka, sest majapidamises on tööd kuhjaga.
Selline
on olnud meie pere seitse tegusat kuud Eestis. Särasilmselt ruttame vastu
kevadele ja töökuhjale, mis meid aias ootab.
Teistele
kallitele võrukatele tahaks soovida, seda lootust südamesse ja usku, et me ise
oleme oma õnne sepad. Kui elu siin Võrumaal tundub kehv, siis enne äraminemist,
tasuks enese sisse vaadata ja mõelda, mida me ise saaksime oma kodukandi jaoks
ära teha, et olukord kasvõi natuke paraneks. Olgu selleks siis meie Võrumaal
toodetud kauba eelistamine teistele või oma lastes selle omapärase paiga vastu
armastuse tekitamine. On lootus, et kui nemad kord kodu ehitamise ja pere
loomise peale mõtlevad, siis on nende jaoks Võrumaa see ainuõige koht.
Roheliste
aasade ja lillemere ootuses
Aigi
armastusega Paganamaalt
 tõid . 13 aastat Inglismaal elatud elu ja k...){kind=link}