KEEL
Võrumaale annavad näo siinsed inimesed. Võrukesed teeb
äratuntavaks nende omavaheline keelepruuk, mille erinevus eesti ühiskeelest on
arusaadavuse piiri peal. Võrokese jutt on tihti mõistukõneline, kavalate
konksudega ja ümberütlemistega.
Võru keel on üle kahe tuhande aasta vana lõunaeesti
hõimukeele üks tütarkeel, mida kõneldakse vana Võrumaa eri kantides natuke
erinevalt. Naabrite setode keel on sellesama vana lõunaeesti keele järeltulija.
Võru keelt mõistab viimase rahvaloenduse kohaselt 74500 ja seto keelt 12500
inimest.
Kaugemal elav tütar helistab Võrumaal elavale emale. Muu jutu seas küsib, et kas uus kaev on valmis kaevatud ja millal saab torusid vedama hakata. Ema vastab seepeale: "Vakk juu!" Tütar mõtles, et ju on telefoniühendus kehv ja polnud hästi kuulda. Küsib uuesti, et kas uus kaev on valmis. Ema seepeale juba kõvema häälega: "Vakk juu!" Tütrele tundub asi juba imelik ja kordab veel küsimust. Ema juba resoluutselt: "Vakk juu!" Tütar vihastab ja käratab emale, et mis mõttes sa mind sõimad, ma ju küsisin, et kas kaev on valmis ja sina muudkui sõimad, kas sa üldse tead, mida sa ütlesid. Ema: "Mis ma iks ütli? Vakk juu joba tõist nädälit, ei süü' kah, õnnõ juu! Ku ütskõrd kainõss saa, küll siss kaib tuu kao kah är'." (Vakk oli kaevumeistri nimi, kes parasjagu oli tsüklisse sattunud.)
TAVAD JA TEGEMISED
Päritud teadmised ja oskused aitavad võrokesel olla omamoodi. Võroke peab lugu vanadest tarkustest – ta oskab teha
töid, mida tegid ka tema esivanemad, olgu see siis vikatiga niitmine, lammaste
pügamine, sokkide kudumine, kohupiima ja sõira valmistamine, lihasuitsutamine,
leiva tegemine, palkmajaehitus või saunaahju ladumine. Oma kätega tehtut
hinnatakse kõige enam.
Sama hästi, kui tehakse tööd, osatakse ka pidu pidada. Olgu rahvas koos laadal, talguid lõpetamas
või mujal, ikka ilmub kuskilt lõõtsamängija ja alustab pillilugu. Keegi võtab
laulu eest ja uma pido omgi valla.
Võrukesi saadab tuntav ebausk. Meil on ärasõnumise hirm suur – kui kiitma hakkad, võibki just õnn
pöörduda. Ka lapsi meil väga ei kiideta – läheb teine veel uhkeks kätte.
Seetõttu jälgitakse Võrumaal veel ka täna hoolega kuuseisusid mitmesuguste
tööde planeerimisel. Ravimtaimede väkke Võrumaal endiselt usutakse, taimi
tuntakse ja osatakse koguda.
Rahvas siin on
külalislahke. Tuleb see sellest, et Võrumaal on ka
ajalooliselt hajali elatud ning üksteisega tihedat kokku puutumist ei olnud.
Kui keegi mööda läks, siis ikka kutsututi sisse ja pakuti ka süüa. Teeline
võeti vastu nii nagu ise oleks tahtnud, et ennast vastu võetakse. Inimesed
käisid ju harva ja kes käisid, need käisid ikka kindla asja pärast. Külaline
võeti vastu, sest tema oli see, kes tõi uudiseid. Selleks, et uudiseid saada,
tuli ta laua taha panna ja juttu veeretada. Alles siis hakkas tasapisi uudiseid
kuulduma.
TEAVE
Elanike
arv maakonnas: 34 637 (1.01.2016)
Võrumaal
on maismaapiir kahe välisriigiga: Venemaaga 66 km ja Lätiga 101 km.
Võrumaal
räägitakse kolme keelt: EESTI, VÕRO JA
SETO KEELT
EESTI LOODUSREKODID VÕRUMAAL
·
Lõunapoolseim punkt: Karisöödi külas Naha talu lähedal, 57o30'34''N,
26o37'01''E;
·
kõrgeim punkt (Baltimaades): Suur Munamägi, 318 m üle merepinna;
·
kõrgeim mägi: Vällamägi, 82 m;
·
pikim jõgi: Võhandu, 162 km;
·
sügavaim järv: Rõuge Suurjärv, 38 m;
·
jämedaim tamm: Tamme-Lauri tamm, tüve ümbermõõt 8 m (kõrgus 20 m);
·
kõrgeima lähte ja suurima languga jõgi: Piusa, vastavalt 242 m üle
merepinna ja 213 m;
·
kõige kõrgemal asuv järv: Tuuljärv, 257 m üle merepinna;
·
kõige paksem turbalasund: Vällamäe raba, 17 m;
·
kõige paksema mudakihiga järv: Väimela Alajärv, 18 m;
·
kõrgeim liivakivipaljand: Härma müür Piusa jõe ääres, 19 m (oruveeru kõrgus
43 m);
·
kõrgeim mõõdetud temperatuur Eestis: +35,6 °C. Registreeriti 11.08 1992 Võrus.
·
kõrgeim sademete hulk kuus: 351 mm august 1987 Haanjas
OPIMI VÕRO KIILT
Tere! Tereh!
Tänan!
Aitjuma!
Ole
terve! Olõ’ terve!
Head
aega! Hääd nägemist!
Lähme
koju! Läämi’ är’ kodo!
No
vaatame! Kaemi perrä!
Kui
palju maksab? Pallo mass?
Sa
oled väga ilus! Sa olõt umbõlõ illos!
Mis
paika sa otsid? Määnest kotust sa
otsit?
Ei ole midagi viga Olõ-õi hätä midägi
Üks
omanäoline kant Üts ummamuudu kolk
Tänane
õhtu on ikka hirmus ilus küll! Täämbä
om õks armõdu illos õdak!
Kuri koer! Purõja pini!
Saun Sann
Saun
on juba kuum! Sann om joba lämmi!
Lähme
sauna! Läämi’ sanna!
NALJA KAH
Vinne
aigu üten Tarto liina söögikotussõn oll söögis õnnõ massastroogonov. Läts üts
vanamiis sõs süümä, a et pääle massastroogonovi midägi es olõ, sõs tä es
mõistaki nigu midägi võtta, saisõ sääl söögileti iin niisamatõ. Söögitädi sõs
küsse tõsõlt puult letti, et mis sa taat tan passit, tahat süvvä vai taha-õi. Vanamiis
ütel vasta, et süvvä tä taht väega, a massa joht taha-õi. Söögitädi sõs
naardsõ, et kos sa no, massmalda õks süvvä saa-õi.
Kaugemal elav tütar helistab Võrumaal elavale emale. Muu jutu seas küsib, et kas uus kaev on valmis kaevatud ja millal saab torusid vedama hakata. Ema vastab seepeale: "Vakk juu!" Tütar mõtles, et ju on telefoniühendus kehv ja polnud hästi kuulda. Küsib uuesti, et kas uus kaev on valmis. Ema seepeale juba kõvema häälega: "Vakk juu!" Tütrele tundub asi juba imelik ja kordab veel küsimust. Ema juba resoluutselt: "Vakk juu!" Tütar vihastab ja käratab emale, et mis mõttes sa mind sõimad, ma ju küsisin, et kas kaev on valmis ja sina muudkui sõimad, kas sa üldse tead, mida sa ütlesid. Ema: "Mis ma iks ütli? Vakk juu joba tõist nädälit, ei süü' kah, õnnõ juu! Ku ütskõrd kainõss saa, küll siss kaib tuu kao kah är'." (Vakk oli kaevumeistri nimi, kes parasjagu oli tsüklisse sattunud.)
