Mõned päevad tagasi käisin võrokeste suurel kokkotulekul Kaika Suveülikoolist. Olen sellest üritusest alati teadlik olnud aga ühel või teisel põhjusel jäi sinna siiski minemata. Positiivne laeng, mille see üritus hinge jättis, oli võimas. Kaika Suveülikool on üritus, mis peaks olema iga tulihingelise võrokese ja võromeelelse inimeses meka.
 |
| Kaika Suveülikooli ideekorje. Foto: Aigi Young |
Mind meelitas üritusele kutse kahe päevasele mõttetalgutele, kus teemaks „Kuis tetä nii, et meil endil siin hää ellä oles“ ja kolmanda ülikooli päeva intrigeeriv pealkiri „Mis saa?“. Maru põnev, kui võrukesed selliste oluliste teemade üle avalikult arutlevad.
Mõttetalgud toimusid kahel päeval kolmes grupis, pea pooled talgulised olid noored. Väga tervitatav nähtus! Mõttetalgutest võtsin enda jaoks kaasa kolm olulist mõtet:
Esiteks, Võrumaal on üks nähtamatu vägi. Vägi, mis hoiab kinni ja toob tagasi. Et meil siin hästi minema hakkaks, peaks seda väge veelgi turgutama ja kindlasti laskma sel ka välja paista. Väe kasvatamiseks peavad võrukesed õppima väärtustama seda ehedat kultuuri- ja looduskeskkonda, milles me elame ja õppima häbenemata uhkust tundma. Piisab ka piskust: näiteks on meil enamusel ju suusamägi ja tiik oma õuel olemas – tõeline luksus läänemaailmas k.a. Põhja-Eestis. Vägi peab selleks välja paistma, et siia satuks veel rohkem külastajaid, sest ainult nii saab meelitada mõnda neist siia ka püsivamalt elama. „Aga siin ei ole ju noortel tööd, mis selle keskkonnaga ikka peale hakata“, kuulen keskmist võrukest tagareast hõikavat. Neile soovitan kähku läbi lugeda punkt kolm.
