TAGASIPÖÖRDUJA LUGU: SEITSE KUUD HILJEM ENDISELT VÕRUMAAL

Sügisel kirjutas Aigi Young Minu Võrumaa blogis põhjustest, mis tema pere Võrumaale (tagasi) tõid. 13 aastat Inglismaal elatud elu ja kogemusi seljataga, alustas Aigi taas elu võrumaakana. Nüüd võtab ta kokku möödunud seitse kuud. Mis vahepeal on juhtunud?
 
 

Võrumaa kevad on täis tihedat toimetamist. Foto: Maria Kängsep
Seitse kuud Eestis ja just nimelt Võrumaal! Mõtlesin, et on paras aeg teha väike kokkuvõte ja pajatada teilegi meie tegemistest ja kogemustest.

Seitsme kuu vältel on lapsed Eesti eluga täiesti kohanenud. Vanem tütar räägib nüüd ainult eesti keeles ja tunneb ka suurt huvi võru keele vastu (või isegi varstu keele vastu, nagu ta seda ise nimetab). Noorem tütar, kes on alles kahene, on samuti hakanud vaikselt emakeelseid lauseid kokku veeretama. Mõlemad kasvavad ja on õnnelikud.
 
Kõige rohkem hindan ma meie „uue elu” juures  seda, et  lapsed on saanud piiramatult aega veeta oma vanavanematega. Neil on olnud võimalus Taadu jalal ratsutada, Memme süles mõnuleda, vasikalaudas talitamas käia, heinakihi otsast liugu lasta, metsas ringi rännata, näha rändlindude tagasitulekut jne. Kõik need tegevused on  lahedad, õpetlikud ja nii ülivajalikud nende endi juurte kasvatamiseks.
 
Selle seitsme kuu jooksul olen leidnud oma energiale vastava väljakutse ja asunud tööle MTÜ Tule Maale tegevjuhina Missos. Uskuge või mitte, aga see on minu elu esimene töökoht Eestis. See on järjekordne suur samm nii minu kui meie jaoks senitundmatus e-keskkonnas :). Töö ise on huvitav ja probleemid, millega tegelen, on minule väga südamelähedased. Tööga seoses olen kohtunud väga lahedate inimestega, kes on aktiivsed, positiivsed ja omavad tugevat tahet midagi Võrumaa jaoks ära teha. Tunnen, et sumisen õiges kohas ja ajan õiget asja.
 
Siinoldud seitsme kuu üheks tähtsündmuseks on olnud võimalus tähistada üle mitme(kümne) aasta Eesti vabariigi sünnipäeva Eestis. Juba paar päeva enne nautisin oma kalli vanaemaga Varstu kultuurimajas imeilusat aastapäevakontserti. Kontserdil esines minu vanem tütar, kes laulis eesti keeles Eestimaa armastusest. Tunne oli täpselt selline, mida sõnadesse panna ei saagi. 24. veebruaril vaatasime telekast paraadi, ilusaid kleite ja õhtul sõime munakiluvõileiba. Tol hetkel tundsin ennast kindlasti vähem turisti ja rohkem selle tõelise eestlasena.
 
Eks välja kutseid on jagunud ka. Selle seitsme kuu jooksul olen vandudes mööda Võrumaa auklikke kruusateid sõitnud ning ühe auto rattalaagrid nässu keeranud ja teise auto turbo kuhugi ära kaotanud. Olen ennaktempos sobitanud tutvust naabrimeestega, et saada abi torude paikamisel ja auto poriaugust väljatõmbamistel. Appi  tuldi alati. Aitäh! Supernaabrid on meil siin Paganamaal! Üldse paistavad võrukad silma oma abivalmiduse ja lahkusega.
 
Seitsme kuu jooksul on silma jäänud, et paljudele siin meeldib arutelu alustada lausega: „Ma pole pessimist, olen realist”. Tavaliselt järgneb sellele pikk arutelu teemal, mis ja kus kõik valesti on. Liiga tihti lahendusi, kuidas asja paremaks saaks teha, sellele arutelule ei järgne. Sellest on kahju, sest kindlasti on kõigi hinges olemas see teadmine, mis Võrumaal hää om, samuti teatakse, kuidas tegelikult võiks asju paremaks muuta.
 
Mina ise kohe kindlasti ei arva, et kõik ilmtingimata nii valesti ja halvasti on. Kurta ei ole ju tegelikult millegi üle: tervis on meil kõigil hea, sissetulek on olemas ja igav ka ei hakka, sest majapidamises on tööd kuhjaga.
 
Selline on olnud meie pere seitse tegusat kuud Eestis. Särasilmselt ruttame vastu kevadele ja töökuhjale, mis meid aias ootab.
 
Teistele kallitele võrukatele tahaks soovida, seda lootust südamesse ja usku, et me ise oleme oma õnne sepad. Kui elu siin Võrumaal tundub kehv, siis enne äraminemist, tasuks enese sisse vaadata ja mõelda, mida me ise saaksime oma kodukandi jaoks ära teha, et olukord kasvõi natuke paraneks. Olgu selleks siis meie Võrumaal toodetud kauba eelistamine teistele või oma lastes selle omapärase paiga vastu armastuse tekitamine. On lootus, et kui nemad kord kodu ehitamise ja pere loomise peale mõtlevad, siis on nende jaoks Võrumaa see ainuõige koht.
 
 
Roheliste aasade ja lillemere ootuses
 
Aigi armastusega Paganamaalt