Enne kui sa edasi loed, tahan öelda järgmist. Mina tean, et Võrumaa inimestes on tahet ja elujõudu. Järgnev kirjeldus on äärmus, mis kunagi ei realiseeru, sest siin on motiveeritud ja sihikindlad inimesed (ettevõtjad, vabakonna esindajad, valdade ja linna juhid), kes mõtlevad strateegiliselt ning saavutavad eesmärke. Ometi on vahel tarvis mängida ka mõttemänge, et ühiselt teadvustada alternatiive. Mis juhtub kui … midagi ei tee.
 
Mis see SAVEA üldse on?
 
Lühend SAVEA tähistab Sihtasutust Võrumaa Ettevõtlusalade Arendus.
 
Lihtsustatult öeldes on tegemist sihtasutusega, mida plaanitakse luua Võrumaale, et agressiivselt meelitada piirkonda uusi investeeringuid ja ettevõtteid. Sihtasutus hakkab juhtima ja turundama kuut uut tööstusala (Misso, Väimela, Võrusoo, Antsla, Vastseliina ja Rõuge).
 
Teadupärast ettevõtlusalad ei müü ennast ise. Ka omavalitsustel puudub suutlikkus efektiivsesse turundustegevusse piisavalt investeerida. Rääkimata sellest, kui väheviljakas on turundada ühe piirkonna ettevõtlusalasid eraldi – igaüks oma. Tööstusalade võrgustik loob võimaluse tegeleda kogu piirkonna tööstuspotentsiaaliga kompleksselt, pakkudes investoritele kõige paindlikumaid lahendusi ning laia valikut teenuseid ja asukohti, lähtuvalt investori spetsiifikast ning eri tööstusalade võimalustest.
 
Lisaks tööstusalade turundamisele tegeleb sihtasutus veel Võrumaa kui investeerimiskeskkonna maine kujundamisega, piirkonnas tegutsevatele olemasolevatele ettevõtetele arenguvõimaluste ja laienemisvõimaluste loomisega ning ettevõtluse aktiviseerumisega kogu piirkonnas läbi uute tegevuskohtade tekke.
 
Paraku täna seda sihtasutust veel ei ole. Ponnistused kaasata sihtasutuse loomisse ka riiki majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kaudu, nagu algselt läbi sai räägitud, on jäänud viljatuks. Millist kasu loodetakse SAVEAst Võrumaale, sellest pisut hiljem.
 
Aigi Young on 34-aastane võrumaakas, nagu ta ise ütleb. Ta on kahe lapse ema ja abikaasa Lõuna-Aafrika Vabariigis kasvanud inglasele. Aigi tõi  pärast 13 aastat Inglismaal ula peal olemist terve pere Võrumaale. Aigi kirjutab lähemalt põhjustest, mis tema pere Eestisse tõid.

Mets Aigi vanemate talus.























„Kas tulitegi ära või?!“ „Te olete ikka nii julged!“ „Kuidas te siin küll hakkama saate?“ Uskuge mind, seda on meie käest küsitud rohkem kui kord. Ka endale tundub natuke naljakas õigustada teistele kaasmaalastele otsust Inglismaalt Eestisse elama tulla.

Miks siis tahab üks eestlane Eestis ja nimelt Võrumaal elada?! Minu jaoks on asi väga lihtne ja tahaksin neid põhjuseid ka teiega jagada.

Me otsustasime kolida Eestisse, et anda oma kahele lapsele parim kasvukeskkond. Tahame, et nad oleksid ümbritsetud inimestest, kes neid tõeliselt armastavad ja neist hoolivad. Ma pean silmas nende vanavanemaid, onusid, tädisid, nende lapsi ja kaugemaid sugulasi. Tahame, et neil tekiks tugev side oma vanavanematega ja nad saaksid koos kogeda asju, mis kasvatavad neist hea ja arvestava inimese. Ma soovin, et neil oleks võimalus kogeda lihtsaid asju: näiteks valmistada vanavanematepäevaks kaardikesi, või osaleda suguvõsa jõululauas, et saada osa ühisest pakkide jagamisest ja pühademelust. Need pealtnäha väikesed ja rutiinsed kogemused on just need, mis loovad meile (ja nüüd meie lastele) kustumatud mälestused ning annavad ka meie vanematele ja vanavanematele tasu meie endi kasvatamise eest.

Me tulime Võrumaale sellepärast, et siin on võrratu loodus. Ma ei ütle, et sama mis Alpid või Aafrika savannid – minu jaoks on Eestis veel parem!  Metsad, mäed, järved, jõed – see on lihtsalt imeline ning juurdepääs sellele on piiramatu. Seda piiramatut vabadust ja kättesaadavust hakkasin tõeliselt hindama alles Inglismaal elades. Inglismaal on kõik kellegi omand, kuhu vaba juurdepääs puudub, on vaid matkarajad põldude vahel ning mõned rahvuspargid ja metsatukad. Aga see kõik näeb välja väga majandatud ja puutumatusest on asi kaugel. See ei takista muidugi keskmist inglast kõike kättesaadavat nautimast. Inglased on väga usinad matkajad ja jalutajad.  Aga Eestis saab vabalt minna metsa seenele, marjule, niisama hinge kosutama ja mõtteid mõlgutama. Inglaste jaoks on idee metsa seenele või marjule minekust aga üsna hipilik ning keskmine inglane ei teagi, mida söödavat metsast või põllult leida võib.
Nagu jaanuari alguses ikka, loevad maakonnad ja kohalikud omavalitsused üle tibusid: kui suur on elanikkond võrreldes aastataguse ajaga. Võrumaal pole põhjust masendusse vajuda, sest ehkki elanike arv on endiselt langustrendis, on ometi neljas omavalitsuses rahva arv suurem kui mullu ning maakonnaülene languski juba teist aastat pidurdumas.


Vaatame trende

Kui jälgida elanike arvu Võrumaal viimase kümne aasta jooksul, paistab selgelt silma, et rahvaarvu hoogne vähenemine jäi 2008-2011 aastal justkui paisu taha seisma. Üleilmne majanduskriis ei soosinud rännet – ka suurtes linnades ja naaberriikides polnud tööd hõlpsasti võtta  - ning nõnda väheneski sel ajal rahvaarv Võrumaal keskmiselt 1,01 protsenti aastas. 2012. aastal toimus aga järsk langus loomulikus iibes ning suurenes ränne, mistõttu põrutas rahvaarv justkui vabalangusesse. 2012. aastal vähenes Võrumaa elanike arv 652 inimese võrra, mis oli kaks korda rohkem, kui eelneval aastal. Ka 2013. aasta polnud Võrumaale soodne.

2014. ja 2015. aasta on aga olnud paljulubavad ja kahanemine on jõudmas masuaegsele tasemele. Huvitav, et „masuaegne tase“ on Võrumaa elanikkonna muutustele otsa vaadates positiivse tähendusega mõistepaar.

Kui nii mullu kui tunamullu tõusis rahva arv ainult ühes omavalitsuses, siis tänavu oli positiivse saldoga omavalitsusi juba neli. Viimase kümne aasta jooksul on nõnda paljude tõusjatega aastaid olnud ainult ühel korral (2012).

Globaalsed ühiskondlikud trendid on nagu kliimasoojenemine: igapäevaselt silmaga seletamatud. Ometi märkame kas 5 või 10 või enama aasta möödudes, et maailm on muutunud. Vähesed protsessid mööduvad Võrumaast meid puudutamata. Mõned protsessid jätavad aga sügava jälje.

Minu Võrumaa blogi on laiendus armastatud Minu Võrumaa FB lehele. Täpselt nagu Facebookis, nii on Minu Võrumaa ka blogis kõigi võrumaalaste ja lähikondsete oma. Siin saab arutada kõigil positiivselt sütitavatel teemadel – saame rääkida meie kandi kultuurist, keelest, majandusest,  loodusest.

Tõenäoliselt poleks paljud teada saanudki, et jaanuari lõpus tuleb Võrumaale armastatud kirjanik Andrus Kivirähk, et vestelda soovijatega kirjandusest ja elust. Samuti poleks ehk kohatud infot, et Vastseliinas etendub jaanuari keskel Vana Baskini teatri komöödia „Õnnenumbrid“, ning et veel enne seda saab Võrumaa keskraamatukogus mängida Contraga malet.
Kuna 2015. aasta lõpus avati kogu Võrumaa vabaaja infot koondav portaal, ei tohiks oluline info enam märkamata jääda. Nüüd saab ühest kohast teada, millised näitused, etendused, peod, õpitoad ja spordisündmused Võrumaal toimumas on. Võrumaa kultuurikava näeb praegu aadressil www.voru.maavalitsus.ee/kultuurikava, kuid tegelikult on samasugust vaadet täiesti tasuta võimalik oma veebilehele küsida ka teistel huvilistel.
Alguse asi: kõik ürituste korraldajad pole jõudnud veel portaali kasutama hakata, kuid ometi paistab selgelt silma, et uusi kasutajaid lisandub pidevalt.
HEA SÜNDMUS ON SEE, MILLEST SAAB OSA VÕTTA. SEST AINULT OSA VÕTTES TÕUSEB TUJU JA ENESETUNNE. UUTE SÜNDMUSTENI!

Pisike Olavi, kes on nüüd kirjutanud õpetliku raamatu „Vee peal”, oli juba lapsena tragi poiss. Mina kohtusin temaga sügaval nõukogude ajal, kui mööda Eestimaad rändasin ja tiblasid harvendasin nagu igal suvel. Sooja päikese käes lõi nende tõug erilise hooga vohama, siis olid nad rammusad nagu solgiaugus kasvavad nõgesed. Mis muud kui paksud puldankindad kätte ja tööle!

Viimaks jõudsin rohimisega Tamula järve äärde. Tiblasid polnud näha, aga järve kaldal askeldas väike poiss, sikutas kummipaati kaldale. Kohe näha, et tuleb kalalt.
„Kuidas näkkas, noormees?” küsisin.
„Hästi,” vastas poiss. „Püüdsin jälle ühe imeliku kala, viimasel ajal satub selliseid peaaegu iga päev konksu otsa. Äkki onu teab, mis kala see on?”
Eks arvake ära, mille ta oma kotist välja sikutas. Mul pidi suurest rõõmust süda seisma jääma!
„Kallis laps, sa oled teinud Eesti Vabariigile palju head!” ütlesin pidulikult. „See kole asi pole üldse kala, see on väike Nõukogude allveelaev!”
„Kuidas allveelaev Tamula järve sai?” imestas poiss. „Nad peaksid ikka meres ujuma.”
„Tiblade kurjus ei tunne mingeid piire!” ütlesin. „Nemad sokutavad oma jälke aparaate igale poole, et ausate Eesti inimeste järele nuhkida. Aga sina oled tubli, püüdsid raisa välja! Palju sa neid juba kätte oled saanud?”
„Oma kolm tosinat,” vastas poiss uhkelt. „Mul on hea lant, eestiaegsest Vabadusristist tehtud. Sellele nad kargavad kohe kallale ja neelavad alla.”
„Jah, Vabadusristi nad ei salli!” noogutasin mina. „Kust sa selle said?”
„Naabrimees Valter võttis koos ühe Vabadussõja veteraniga viina, nad läksid tülli ja Valter lõi veterani taburetiga surnuks,” seletas poiss. „Pärast riisus laiba paljaks, ülikonna võttis endale, aga Vabadusristist tegi mulle landi. Valter on küll retsidivist, aga minu suur sõber!”
„Jah, eestlased peavadki kokku hoidma!” kiitsin. „Aga mis sa kinni püütud allveelaevadega teed?”
„Ega nendega suurt midagi olegi teha, süüa nad ei sünni,” lausus poiss. „Panime küll papaga suitsuahju, aga läksid seal ainult kõrbema. Nüüd anname kassile.”
„Kas ma tohiksin seda vahvat looma näha?” küsisin. Poiss, kes oli loomulikult noor Olavi Ruitlane, juhatas mu tagahoovi, kus päikese käes lamas uhke must kass, kõht Nõukogude allveelaevu tihkelt täis. Tõeline vabadusvõitleja, Eestimaa uhkus!
Kinkisin kassile tänutäheks Pätsi pildi ja pisikesele Olavile Laidoneri kuldse uuri, mis sobib hästi landiks, kui järve peaks siginema suuremaid veesõidukeid.
Pean ütlema, et Võrumaaga polnud mul enam iial muresid, sealse tiblade pesa likvideeris väike vapper Ruitlane täiesti iseseisvalt oma õngega.

Pilt ja tekst pärinevad Eesti Päevalehest: http://epl.delfi.ee/news/lp/ivan-orava-lemmikud-2015?id=73292895.

Võrumaa loodi eraldiseisva maakonnana (kreisina) 1783. aastal, senise Tartumaa lõuna- ja kaguosast ning sellisena säilis ta kuni 1920. aastani. Maakond koosnes kaheksast kihelkonnast: Karula, Hargla, Urvaste, Rõuge,Kanepi, Põlva, Räpina ja Vastseliina.