Globaalsed ühiskondlikud trendid on nagu kliimasoojenemine:
igapäevaselt silmaga seletamatud. Ometi märkame kas 5 või 10 või enama aasta
möödudes, et maailm on muutunud. Vähesed protsessid mööduvad Võrumaast meid
puudutamata. Mõned protsessid jätavad aga sügava jälje.
Võrumaalane evolutsioonis
Võrumaa teiseneb.
Ehkki maa jääb alati maaks, on selle sisu oluliselt
muutumas. On osa maad, kus asustus hääbub, piirkonnad tühjenevad ja loodus
võtab tagasi, mis kunagi talle on kuulunud. Aga teine, elujõulisem osa maast,
sealhulgas suurem osa Võrumaast, täitub uut moodi maarahvaga, kes on rohkem
nagu maal elav linnarahvas.
Nüüd kohtame ka väga sügaval laante rüpes inimesi, kes
peavad just seal tohutus avaruses traditsioonilisi linnalisi ameteid:
arhitekte-projekteerijaid, ajakirjanikke, koolitajaid,
telefonimüügispetsialiste, riigiasutuste nõunikke, ettevõtjaid. Ja mis peamine,
nende valik elada maal on teadlik.
Täna vaatab ka keskmine maavanaema satelliittelevisiooni,
joob vett kraanist, viib oma prügi rohelisse konteinerisse, peseb pesu masinaga,
saab oma info internetist ja tal on vabadus liikuda, sest ka temal on üldjuhul
auto.
Nõnda ongi
juhtunud, et kui inimesel ja töötajal pole ühtegi ratsionaalset põhjust, miks
olla pressitud linnasüdame korrusmaja kontorisse, siis viimaks tuleb ta sealt ära.
Ta liigub linnast välja, esmalt eeslinna, sealt edasi maale.
Paljud protsessid
toimuvad maailmas lainetena. Linnadesse liikumine jõudis möödunud kümnendil
küllastumiseni. Linn ei ole enam helesinine unistus ja inimesed üha sagedamini
ei ole nõus taluma linnakeskkonna ebamugavusi töökoha või teenuse pärast. Üha
enam on veenvaid näiteid, et ka maal on huvitavaid töökohti ning võimalus olla
iseendale tööandja või efektiivne töötaja kellelegi teisele. Üha enam teenuseid
kolib internetti ja on seeläbi kättesaadav kõikjal, kus inimene valib asuda.
(Võru)maale tullakse perede ja ideedega
Siseministeerium
tellis 2014. aastal Eesti siserände põhjuste analüüsi[1]. Sealt ilmnes, et vaadeldud perioodil
toimusid kõigist rännetest kokku 22% maalt linna suunal ning 31% linnast maale
suunal. Üllatav? Kui põhjuseid uurida, siis mitte eriti. Inimesed kolisid
linnast maale kõige sagedamini eluasemega seotud põhjustel ning linna peamiselt
tööga seotud põhjustel. Kui linna liikusid noored vanuses kuni 29 aastat, siis
just maa suunas liikusid kõige sagedamini inimesed alates 30. eluaastast. Just
siis, kui keskmine inimene on loonud pere ja seab esiplaanile elamise
kvaliteedi.
Üllatusega lugesin
hiljuti juba 2009. aastast pärit analüüsi, kus väideti, et ääremaade uut
kasvamist võimaldab aasta aastalt populaarsust koguv intellektuaalide jt
jõukamate ning mobiilsete, seni linnas elanute osaajaline elama minek maale.
Väite sisu mind täna ei üllatagi, sest tõesti liigub maa suunas kõiksuguseid
inimesi, küll aga see, et sarnast üldistust juleti teha juba toona.
Nõnda ongi juhtunud, et negatiivsed
rändetrendid ei ole täna enam nii äärmuslikult negatiivsed ning üha enam
juletakse eelistada maakeskkonda elupaigana. On ju linna- ja maakeskkonna
võrdluses plusside ja miinuste saldo üsna tasavägine. Ühele meeldib ema ja
teisele tütar. Ela, kus tahad!
Postituse pildil on Piret Ahmani foto novembrikuisest kuust Võrumaa öötaevas.
[1]
https://www.siseministeerium.ee/sites/default/files/dokumendid/Uuringud/Regionaalareng_ja_poliitika/2014_siserande_uuring.pdf
