Pisike Olavi, kes on nüüd kirjutanud õpetliku raamatu „Vee peal”, oli juba lapsena tragi poiss. Mina kohtusin temaga sügaval nõukogude ajal, kui mööda Eestimaad rändasin ja tiblasid harvendasin nagu igal suvel. Sooja päikese käes lõi nende tõug erilise hooga vohama, siis olid nad rammusad nagu solgiaugus kasvavad nõgesed. Mis muud kui paksud puldankindad kätte ja tööle!
Pilt ja tekst pärinevad Eesti Päevalehest: http://epl.delfi.ee/news/lp/ivan-orava-lemmikud-2015?id=73292895.
Viimaks jõudsin rohimisega Tamula järve äärde. Tiblasid polnud näha, aga järve kaldal askeldas väike poiss, sikutas kummipaati kaldale. Kohe näha, et tuleb kalalt.
„Kuidas näkkas, noormees?” küsisin.
„Hästi,” vastas poiss. „Püüdsin jälle ühe imeliku kala, viimasel ajal satub selliseid peaaegu iga päev konksu otsa. Äkki onu teab, mis kala see on?”
Eks arvake ära, mille ta oma kotist välja sikutas. Mul pidi suurest rõõmust süda seisma jääma!
„Kallis laps, sa oled teinud Eesti Vabariigile palju head!” ütlesin pidulikult. „See kole asi pole üldse kala, see on väike Nõukogude allveelaev!”
„Kuidas allveelaev Tamula järve sai?” imestas poiss. „Nad peaksid ikka meres ujuma.”
„Tiblade kurjus ei tunne mingeid piire!” ütlesin. „Nemad sokutavad oma jälke aparaate igale poole, et ausate Eesti inimeste järele nuhkida. Aga sina oled tubli, püüdsid raisa välja! Palju sa neid juba kätte oled saanud?”
„Oma kolm tosinat,” vastas poiss uhkelt. „Mul on hea lant, eestiaegsest Vabadusristist tehtud. Sellele nad kargavad kohe kallale ja neelavad alla.”
„Jah, Vabadusristi nad ei salli!” noogutasin mina. „Kust sa selle said?”
„Naabrimees Valter võttis koos ühe Vabadussõja veteraniga viina, nad läksid tülli ja Valter lõi veterani taburetiga surnuks,” seletas poiss. „Pärast riisus laiba paljaks, ülikonna võttis endale, aga Vabadusristist tegi mulle landi. Valter on küll retsidivist, aga minu suur sõber!”
„Jah, eestlased peavadki kokku hoidma!” kiitsin. „Aga mis sa kinni püütud allveelaevadega teed?”
„Ega nendega suurt midagi olegi teha, süüa nad ei sünni,” lausus poiss. „Panime küll papaga suitsuahju, aga läksid seal ainult kõrbema. Nüüd anname kassile.”
„Kas ma tohiksin seda vahvat looma näha?” küsisin. Poiss, kes oli loomulikult noor Olavi Ruitlane, juhatas mu tagahoovi, kus päikese käes lamas uhke must kass, kõht Nõukogude allveelaevu tihkelt täis. Tõeline vabadusvõitleja, Eestimaa uhkus!
Kinkisin kassile tänutäheks Pätsi pildi ja pisikesele Olavile Laidoneri kuldse uuri, mis sobib hästi landiks, kui järve peaks siginema suuremaid veesõidukeid.
Pean ütlema, et Võrumaaga polnud mul enam iial muresid, sealse tiblade pesa likvideeris väike vapper Ruitlane täiesti iseseisvalt oma õngega.
